Ehk kaua tehtud kaunikese, hooaja kokkuvõtte teine sissekanne, mis kirjeldab, kuidas hooaeg tegelikult minu poolt vaadatuna, ilma eriliste ilustusteta, välja nägi. Hoiatan ette ära, et nagu mu hooaegki, tuleb see kokkuvõte päääääris pikk ja lähen kõikvõimalike marketingi reeglitega, mille järgi hoida oma jutt "lühike ja tabav" ilmselt päris suurde vastuollu. Lohutan end sellega, et kui Sind ei huvitaks, siis sa poleks sellele saidile klikkinud! Ja kui Sa juba siin oled, siis jagan sinuga kõike!
Siit see tuleb:
Kõik algas väga lubavalt. Tegin novembris ja detsembris Horvaatias mitu laagrit, kuid suutsin end uues seltskonnas siiski psühholoogiliselt maa peal hoida, selgelt treeningperioodi mitte liiga palju auru panna ja võtta asja nii, et kogu energia ei jääks sellesse, eelmise aastanumbri sisse jäävasse tsüklisse. Uue aasta hakul Rios toimunud laagris tundsin end endiselt kui work in progress. Merele minnes ei keskendunud mitte sellele, kuidas kõige kiiremini, lühemat maad ja nutikamalt rada läbida, vaid energia kulus enamasti selle esimese, kiiruse, otsingutele, sest teadsin uute tehnikate abil kui kiire on potentsiaalselt võimalik olla ning perfektsionistina eeldasin, et nüüd mitte, et pean, vaid, et olengi nii kiire, kogu aeg! Rio laagrile järgnes otselennul (sõna otseses mõttes) Miami MK etapp, mis oli minu silmis selle hooaja esimeseks oluliseks võistluseks. Suutsin end hoida heas konditsioonis, kuid tegelik fakt oli see, et olin pikast ja kuumast Rio laagrist tühi, tuim ja väsinud. Sel hetkel ma seda aga ei tunnetanud ega teadnud ja läksin endast kõike andma, nagu tavaliselt. Kõik algaski justkui hästi, sest esimeses sõidus juhtisin esimeselt ringilt tulles nii pika vahega, et rahvusvahelisel areenil polnud midagi sellist ma omal nahal tundnud. See aga lõppes kiiresti kui kohtunikud reeglite vastaselt rada liigutasid, mille tulemusena mina langesin kusagile teise kümnesse, 11 või 14, pole oluline. Kõlab jube halvasti, nagu selles postituses paljud asjad kõlama saavad, kuid see sama, esimene võistlussõit oli minu murdepunktiks, sest selline vastu pükse saamine niitis jalad alt, viskas mu selili, hinge kinni. Sellest olukorrast ma end enam ei kogunud, sõitsin tuima tükina regati lõpuni, kohaks mitte midagi ütlev 23 või 26 vms.
Edasi läks asi ülesmäge. Ees ootas veel laagreid, Küprosel ning jällegi Horvaatias. Tundsin end paadis järjest kindlamalt ja kiiremini, uskusin, et saan Euroopa hooaja alguseks "valmis". Märtsis jõudis kätte periood, kus algasid Euroopa regatid, mida oli nagu seeni pärast vihma. Palma regatil olin väga heas vormis, kus tundsin end kindlalt ja kiirelt kõikidel kurssidel ja see kajastus otseselt ka tulemustes. Püsisin vist terve regati vältel esiviies, pärast esimesi finaalsõite suisa juhtisin. Regati lõppfaasis fookus hajus ja lõpetasin 9nda kohaga, mis oli kõigele vaatamata hea tulemus! Sellele järgnes Hyeresi MK etapp, kus ette ruttavalt tundsin selle aasta kõige paremat vormi. Purjetasin kiiresti ja targalt, kuid komistasin ühe suure vea otsa, mis sel hooajal oli kui minu trademark'iks. Ei jõudnud piltlikult öeldes ära oodata, et millal ma saan kõigile näidata kui hästi ma sõidan ja tegin valestardi. See kukutas mu 11ndale kohale ja jäin samade punktide arvuga medalisõidust välja. Sellele vaatamata, purjetasin kevadise Hyeresi keerulistes oludes targalt, olin kiire ja terav. Tundsin, et olengi enamvähem valmis. Jah, tehnika võiks endiselt palju parem olla, kuid suudan pakkuda väga, väga kõrget konkurentsi ka juba sellisena nagu olen.
Aprilli lõpuks olin novembrist alates Eestis veetnud kuskil 12-14 päeva. Tol hetkel tundus see okei ja mingeid muremärke ma ei tundnud. Mai alguses sain olla nädala Eestis ja veetsin selle aja kodustele noortele laserile omaseid nippe õpetades, viisin läbi treeninglaagri. Just selles laagris, külmas vees tehtud liigutus jäi mind aga kummitama terveks hooajaks. Kuradi külm Eesti! - oli mu esimene mõte ja põgenesin siit nii kiiresti kui suutsin kuuma Horvaatiasse, sest seal oli juba tõsiselt soe ja valulikule seljale parem kliima paranemiseks. Kahjuks polnud sel külmal veel tegelikkuses minu seljaprobleemidega suurt pistmist ning fakt, et Horvaatiasse taastuma lennates puudus seal korralik füsioterapeutide, kiropraktikute ja massööride ringkond (kellelegi äriidee?) ei tõotanud tegelikult sugugi uhket järelmit. Istusin oma seljaga piltlikult nagu katkise autorehviga Sahara kõrbes, oodates, et äkki möödub mõni auto ja laenab rehvi. No ei tule seda teist autot! Nii oli ka mu seljaga. Tegin harjutusi, käisin "füsios" ja tegin kõik, mis minu võimuses, kuid selg paranes väga visalt ja sellest, kas on soe või külm ei tundund seljal ka olevat sooja ega külma (ha!). Seda aga fakti tõttu, et probleem sai alguse palju kaugemalt. Kogu uue tehnika ja muu õppimise taustal oli kogu minu füüsiline programm, mis tavasituatsioonis oli alati minu trumbiks, jäänud tagaplaanile. Minu keha ei olnud selles konditsioonis nagu ta oli harjunud ja olukorras, kus liigutuste ampluaa oli endiselt sama, andis keha järgi. Ja see polnud (või tegelikult võiks vist isegi öelda, et pole siiani) mingi easy fix! See võtab aega ja tööd, tööd, mida ma polnud nii suurel mahul panustanud kui tavaliselt.
Igal juhul, see rehabilitatsioon ja kõrvalt passimine kuidas teised purjetamine hakkas rõhuma. Esmakordselt tundsin väga tõsist pinget kodust ära olemisest. Miks ma siin olen kui ma midagi teha ei saa? Kodus on ju kogu infrastruktuur mu "parandamiseks" olemas, mida ma siin teen? Selliste emotsioonidega ja mõne üksiku veetreeninguga kust Horvaatia treener mu kaldale saatis, sest "your back must be hurting you, you look like shit, go rehab!" sõitsin mina aga otse Hollandisse, et võistelda järjekordsel eurosarja etapil. See kukkus aga välja korralik tugeva tuule regatt, kus oma konditsiooni pealt sõitsin välja jällegi 11nda koha. Kui te mult praegu küsite kuidas, siis ma ei oska muud vastata kui, et mõttejõud on üks kuradima vinge tööriist! Aga, pärast regatti sain jällegi nädala, või viis päeva vms, et kodus olla. Tundsin end nii nagu õues oleks 3 kraadi, tuult 17m/s ja ma oleks just tulnud poolpaljalt õuest, tõmmanud teki üle pea ja öelnud iseendale: "Ma ei liigu siit mitte kunagi mitte kuhugi!" Olin oma turvatsoonis, nagu laste kullimänguski sõna ütleb, "kodus", siin ei saa mind puudutada, siin ma olen väljaspool ohtu!
Fakt on aga see, et viie päeva pärast lendasin Inglismaale MK-etapile, sealt Kanadasse MM-ile olümpianormi täitma ning sealt tagasi Euroopasse, otse EM-ile ning kui see kõik läbi, siis ongi juba august! Nii mõeldes on need purjetamisvõistlused ikka päris jaburalt pikad. Kõigele vaatamata suutsin mingit moodi Inglismaal sõita välja järjekordse 11nda koha, kuid kogu protsessist räsituna, seljajamadest, lõputust reisimisest ja muust läbi väntsutatuna jäin korralikult haigeks. MK-etapp ei ole aga sellist nime kandev võistlus, mida minusugune põikpea pooleli oleks nõus jätma ja nii ma siis MM-iks, olümpiavalikuks, valmistusingi. Võistlesin haigena ja pärast lõdisesin kolm päeva kodus teki all külmavärinates ja kõrges palavikus. Olin kogu protsessist nii läbi, et ei suutnud voodist tõusta, lihtsalt magasin, päeval ja ööl, mis minu kui üpris energilise inimese jaoks on midagi ennekuulmatut. Tee mis sa teed, aga aeg oli lennata MMile. Õnneks tuli sel korral minuga kaasa üks väga väga hea inimene - Rein, kel "hästi veidi" on sportlaste ja ka minuga kogemust. Ta suutis mu nii palju rihma otsas hoida, et ma end pooleks ei rabaleks ja suudaks sõitude alguses ka normaalset vormi näidata, sest olümpiapilet tuli ju lunastada. See kõlab siia kirjutades nii jaburalt, kuid fakt on see, et sportlastel on justkui haigus. Nad ei julge puhata ja nii ka mina. Hetkel kui sina oled jõudeolekus võib ju keegi teine kuskil treenida ja paremaks saada. Mis ettekääne sul siis on, et mitte treenida? Ka mina olen selle haiguse sümptomeid kandev sportlane ja minu suureks õnneks on minu kõrval inimene, kes teab millal seda pidurit tõmmata. Kässarit tõmmati igatahes õigel hetkel, sest hoolimata kõigest muust sai vajalik Kanadas tehtud ja olümpiapilet lunastatud. Sellises situatsioonis, kus vajasin konservatiivsust, et mitte mingi rumaluse läbi Rio mõtetest pühkida oleks ka ilma selle kõige eelnevata supertulemust palju tahta. Läksime kindla peale.
Pärast seda olin aga lõplikult tühi. Tühi, kuid hooaja alul mõeldud mõttest, et võistlemine on ju parim osa mu elust, oli vaid umbes pool plaani täidetud. Selle tühja salvega (nagu mõnel spordialal ennegi juhtunud on) ootas aga veel oma järjekorda EM, Eel-OM, üks MK ja MK finaal. EM-il sõitsin välja 13nda koha, milles olin nii pettunud, et pole ammu sellist viha ja ängi iseenda suunas tundnud. Nutsin, et ei suuda enamat, forsseerisin end, kuid ainus, mis sellest välja tuli, oli kaks järjekordset valestarti, mis ei aidanud positsiooni paranemisele kaasa. Õnneks oli võistlus Taanis, mis tundus väga kodusena ja hoidis ilmselt ära veelgi suurema murdumise, sest kusalgi teises maailma otsas poleks ma tol hetkel selle pingega toime tulnud. Sai läib, sain koju - suurepärane emotsioon, mida pärast võistlust tunda. Kuidagi suutsin end koguda ja olenemata faktist, et paljas mõte järgmisest võistlusest mõjus nagu kriiskav laps laupäeva hommikul, kus issi eelmisel õhtul sõpradega väljas käis ja üle keskmise rohkem kannu tõstis vaatasin eel seisvale Eel-OMile väga positiivse pilguga. Tõsi, seda küll mitte võistluse kontekstis. Esimest korda elus valmistusin regatiks sootuks teisiti. Algusest peale puudus mul soov võistlusel midagi saavutada. Ma tean, et see kõlab jällegi jaburalt, kuid tegelikult on mõte endiselt mu silmis päris tark. Võistlusolukorras raiskab purjesportlane lõviosa oma energiast konkurentide jälgimisele ja nende käikudele reageerides. Mina suunasin selle energia hoopis mujale - õppisin end ümbritsevat, tegin märkmeid, panin kõik kirja. Võtsin seda kui suurepärast võimalust õppida tundma seda, mis mind järgmisel suvel ees oodata võib. See, et ma kõige selle juures veel pärast esimest võistluspäeva juhtusin kolmandal kohal olema ning peale seda kukkusin kolinal teise kümne lõppu, on kirjeldatud umbes kõigi spordipsühholoogiliste raamatute esimestes paragraafides ja seda ma siin lahkama ei hakka. Loodan vaid, et lisaks järeldustele suudan sellest ka nii palju õppida, et äkki kahesaja esimest korda enam selle sama reha otsa ei komista.
Selle lõigu esimeseks lauseks tahtnuks kirjutada, et "pärast eel-OMi olin lõplikult tühi", kuid tundub, et seda kirjutasin ma juba eelmise lõigu alguses seega nüüd tuleks justkui mingi parem lahendus leida. Olgu - ma olin tühjem kui lõplikult tühi. Ma olin nagu laste kõrrejoogipakk, tühjaks joodud, õhku täis puhutud, siis jala alla pandud ja pauguga puruks löödud. Võibolla mõni mäletab, see lahedate asi, mida teha kui jook otsa sai. Igal juhul, jutuga edasi minnes oli positiivne see, et sain pärast eel-OMi tervelt kolm nädalat kodumaal olla, mis tundus nagu varajane jõulukink. Sellega positiivsed faktorid ilmselt ka piirdusid, sest sellises staadiumis oleks tark ilmselt hooaeg lõppenuks lugeda, end koguda ja siis põhja hakata laduma. Mina aga üritasin seda kübekest, mis mul tööks jäänud oli nagu kärbest joogiklaasis hoida, et see jumala eest välja ei pääseks - üks MK ju veel ees. Kahjuks seda kärbest seal klaasis tegelikult ikka polnud või siis pääses ta juba eos sealt välja ilma, et ma oleks seda tähele pannud. Üks kõik milliseid paralleele ma teile siia ka kokku ei kirjuta, siis fakt on see, et Hiina, MK-etapile lennates mõtlesin lennukisse astudes, et miks ma sinna lähen, mul ei ole enam midagi anda?! Kui su töö on juhtumisi ülimalt monotoonne, siis on võibolla võimalik see halb, motivatsioonivaba päev ilma suuremate vigadeta üle elada, kuid kui sa pead maailma parimate vastu võistlema, siis sellisest situatsioonist head pallinahka ei saa, tee, mis tahad. Ei saanudki!
Hiina MK järgselt oli aeg. Oli aeg see seljamurest räsitud hooaeg, kus väntsutasin end ühest maailma otsast teise, puhusin enda õhupalli järjest rohkem ja rohkem täis kuni ta lõpuks pauguga puruks läks, ära lõpetada. Aeg oli puhata ja siis rahulikult järgmiseks hooajaks valmistuma hakata. See, et värske ettevalmistuse hulka juhtus sattuma ka MK Grand Final, kuhu ma vaatamata kogu eelnevale jutule endiselt kvalifitseerusin näitab minu silmis milleks ma võimeline olen kui võtta aega, panna kirja reaalne plaan, mida on reaalselt võimalik jälgida ja see ellu viia. See, mis juhtub järgmine august.
Aga, kuna ma lubasin kolme osalist kokkuvõtet, siis väga pikka juttu ma siia hooaja kirjelduse lõppu täna enam ei lisa, kuid: mida ma sellest kõigest siis õppisin? Seda, et kui palju ma seda kuradi purjetamist ikka armastan, et olen nõus kõik selle läbi elama. Veel enam, tõtt-öelda ei vahetaks ma seda hooaega mitte millegi vastu, sest enda vead on parimad, millest õppida, sest need on reaalsed. Sa elad selle kõik omal nahal läbi, tunned seda pettumust ja nördimust, sööd selle kõik sisse. Kellegi teise vead, see pole üldse õige kraam, need on nagu need kontrolltööd, milleks õpid ja unustad järgmisel päeval, kuid oma vead, need jäävad kogu eluks!
Aga sellest pikemalt juba järgmises sissekandes,
Forever Yours,
Karla
