Raske õppustel, kerge lahingus (ehk Osa III)

... Nii ma vähemalt loodan, et kui õppustel on olnud raske, siis ehk edasistes lahingutes läheb kergemini.

Aga, mida ma siis õppisin? Algatuseks loomulikult seda ilmset, et horvaatidelt oli õppida palju tehnilisi nippe. Seda öelnuna tuleb tõdeda, et paljud neist ei ole mul endiselt sugugi koduseks muutunud, pole veel käe sees. See omakorda tähendab, et paljuski on mu käed juba enne hooaja algust piltlikult selja taha seotud. Kui suudan endale need tehnikad automaatseks lihvida, siis on kõik super ja sellisel juhul on kiiruse probleemid ilmselt enamikes tingimustes minevik. 

Teiseks õppisin juba väga mitmendat ja loodetavasti viimast korda seda, et asja võlu peitub tasakaalus. See, et minu sõbrad-tuttavad mulle võistlusele või laagrisse minnes "head reisi" soovivad kriibib alatasa mu kõrvu. Põhjus seisneb selles, et tegelikkuses on asi reisist väga kaugel. Tegu on ju sisuliselt komandeeringuga, kus päev algab hommikul 6-7 ja lõppeb õhtul 10-11 ilma, et midagi muud peale põhitegevuse teha jõuaks. Komandeeringud on loomulikult väga produktiivsed ja kasulikud, kuid kui teha seda aasta otsa tavainimese konteksti pööratuna hommikust õhtuni koosolekul brainstormides, siis jookseb lõpuks juhe kokku. See minuga ka lõppenud hooajal juhtus. Elus peab olema tasakaal ja üheksa kuu jooksul kodus veedetud kolm nädalat võib mind ju tehniliselt filigraanseks muuta, kuid kui selle peale peas kruvid logisema hakkavad, siis pole asja tulem endiselt pooltki see, mis ta olla võiks. Siin kohal peab muidugi nentima, et professionaalsete pallimängualade sportlased elavadki tihti väljamaal, et mängida tippklubides. Sellele vaatamata ei tee nad seda enamasti üksi, nendega käivad seda teed nende partnerid, pered ja kes kõik muu. Seega, järgmise hooaja plaanidesse kuulub kindlasti tasakaalu leidmine. Seda nii füüsiliste ja meretreeningute jagunemise osas (mis peaks teoorias hoidma ära ka minu vigastused) kui laagrite/võistuste ja nende vahele jääva mõtlemisaja osas. Nagu öeldakse, siis kogu aeg ei saa tulistada, vahepeal tuleb sihtida ka. Peeglisse vaadates tuleb tõdeda, et lõppenud hooajal tulistasin, tihti puusalt. 

Võibolla, et kõige olulisemana isegi mitte ei õppinud vaid pigem tõdesin, et "ignorance is bliss", ehk eesti keeles väga õudselt kõlavana ignorantsuses peitub õndsus. Vaatasin eelmisel nädalal juhuslikult 2002 noorte MM-i videosid. See oli regatt, kus mind krooniti maailmameistriks ja millega seostuvad mul vaid suurepärased mälestused. Minu õnnetuseks lõpetas see videopilt koos minu tänase nägemisoskusega paljuski mu eufooria. Olgugi, et tegu oli noorteklassiga, siis vigu oli mu silmade jaoks palju. Sellele vaatamata, tol hetkel, tol nädalal tundsin flowd ja väljusin maailmameistrina. Loo moraal on see, et väga palju teada, näha, osata, arvata, tahta - polegi alati kõige parem. Lihtsuses peitub võlu ja soov lõputult areneda, lõpmatult parandada midagi, saada uusi teadmisi, näha kõike, kogeda kõike, tunda kõike maksab lõpuks kätte. Kui teadmisi koguneb palju, siis on jälgitavaid faktoreid nii hulgi, et ühel või teisel hetkel hakkab kogu asi ühest otsast valguskiirusel pragunema ja seda protsessi peatada on võimatu. Siis kehtib juba see vana tarkus, et kui midagi Pxxxe juba läheb, siis ikka täiega! Seega, nii totralt kui see ka ei kõla, siis loodan järgmisel hooajal laseripurjetamise kohta õppida võimalikult vähe uut. Soovin, et oleks võimeline neid kõiki oskusi, mis mu pagasis tänaseks on suutma rakendada ja olen enam kui veendunud, et sel juhul pole teistele näha muud kui minu ahtrit.

Eelmise lõiguga seostub hästi veel üks minu olemusega seotud probleem. See, et olen maksimalist ja perfektsionist on teada ilmselt kõigile, kuid sel aastal tundsin üha uuesti ja jälle, et see ei vii mind mitte kuskile. Merel ei tule perfektset olukorda mitte kunagi. Merel ei ole isegi sellist asja nagu perfektne olukord sõnastatud, veel enam kirja pandud. Jah, vettehüpetel, iluuisutamises ja veel mõnel alal, kus on elemendid paigas isegi koos läbimise järjekorraga eksisteerib fenomen "perfektne sooritus", kuid purjetamises seda pole. Vahest on aeg lõpetada selle jälitamine ja tõdeda, et aeg on teha Sxxxst saia? Olukord võib olla kehv, kuid võitja ja kaotaja erinevus seisneb selles, kes selle kuidas lahendab. Aeg on lõpetada supermäniks püüdlemine, võtta omaks see, kes olen ja näidata endale ja teistele, et see Mina võib olla veelgi parem kui see keebiga mees, kelle suurim vaenlane on krüptoniit. 

Saia tegemas,

Karla