Laager

Hei!

Rio treeninglaager tiksub omi viimaseid tunde. Varsti, tegelikult küll alles umbes 7-8h pärast, on aeg seada suund lennujaama poole, et teha seda nagu Eestimaised reklaamid sellel kõige pimedamal kuul ikka kilkavad - jõuluks koju!

Laager ise oli super. Poleks nii head ausalt öeldes osanud lootagi, sest tavaliselt satub purjetajana ikka mingeid viperusi, mida ei oska planeerida, mis röövivad aega ja lõhuvad rutiini. Sel korral läks kõik aga jube meeldivalt ja valutult, saime keskenduda tööle ja õppimisele. Fakt, et Rio veed on keerulised, on juba kõigile selge, aga mida selles keerukuses otsida, mida kõrvale heita, millele tähelepanu pöörata ja mille mõistmisest sootuks loobuda - need on minu jaoks teemad, milles tahan selgust saada ja usun, et selle kahe nädalaga sai pilt palju selgemaks. Rõõmsaks teeb loomulikult ka veel fakt, et kõik päevad, kus tahtsime merele minna, oli ka tuult ja ükski päev ilma tõttu tegemata ei jäänud.

Kuna aega oli siin mandril sel korral vähe, siis pakkisime kogu laagri väga kompaktselt nii, et tegelikult ei tulnud maandumisest kuni eilseni mitte ühtegi vaba päeva, mis oli nii minule, kes ma tahtsin veel jätkata füüsiliste treeningutega, kui ka Reinule väga koormavaks. Eile ja täna on selline tunne nagu oleks maandunud vatti täis topitud vanni, keha on väsinud, kuid vaim üllatavalt koostööaldis, sest positiivset oli tõesti palju. Ma ehk ei oska seda nii ilusti läbi sõnade edasi anda kui peaks, sest kui laagri lõpul toimunud regati tulemusi vaadata, siis lõpetasin ma 26nda kohaga, 18nda riigina, mis pole kindlasti see, mida pöidlahoidjana olümpiavetel 9 kuud enne tippsündmust näha tahaks. Reaalsus on aga hoopis selline, et järjekordselt, nii halvasti kui see ka ei kõla, siis resultaat oli minu jaoks kategooriasse "couldn't care less". Hea tulemuse tarvis oleks vaja enne paari vaba päeva, et olla nii füüsiliselt kui vaimselt valmis ja puhanud. Otsustasime teise tee kasuks ja usun, et pikas perspektiivis viib see tee meid kaugemale kui Brasiilia karikaetapi au ja kuulsus.

Seda kõike silmas pidades on muidugi tõsi, et lisaks Rio keerukusele on mul ka tehnilisest aspektist tippvormini veel pikk maa minna. Teen vigu, mis kvalifitseeruvad optimisti purjetaja kategooriasse ja nendega maailma tippude vastu kaugele ei jõua. Kui suudan sõidu läbida ilma suuremate ämbriteta, siis on kohad nagu 5 ja 6, mis sel regatil jäid mu parimateks minu jaoks normaalsus, kui aga komistan mõne apsaka otsa - mida oli praegu palju - siis on kohad seal, kus nad olid...

Suures pildis on minu jaoks mäng praegu sellises staadiumis, et vahelduseks ei ürita ma leiutada jalgratast, vaid saada oma vana ratta jooksud kaheksast vabaks ja käiguvahetajad vahetama, keti õlitatud, pidurid pidurdama ja sadula õigele kõrgusele. Siis saab hakata Tour de France-i ka sõitma, olgu ta siis nagu Saaremaa velotuur või ikkagi Le Tour (spordiuudiste lugejatele reference).

Elulises aspektis on Niteroi, linnaosa, kus me sel korral peatume võrreldes Rio de Janeiro linnaga täiesti teine koht. Siin ei tekita õhtupimeduses õue minek minus mitte mingit kõhedust, inimesed on superviisakad, abivalmid ja sõbralikud. Kahe siin oldud nädala jooksul tekkisid jõusaalis juba omad sõbrad, liikluses on võimalik ratast kasutada ilma, et peaks kiirabiauto igaks juhuks endale seljataha palkama, et ta kohe valmis oleks. See kõik tekitab ainult positiivset meeleolu ja ausalt öeldes olgugi, et on jõuluaeg, hingetõmbehetk ja perega veetmise periood, siis mõtlen juba sellele, et paari kuu pärast saan siia veel laagrisse tulla ja suunurgad tõusevad üles.

Ma ei tee seda ilmselt piisavalt tihti, kuid pean endiselt rõhutama, et kõik see ettevalmistus ei oleks võimalik ilma minu kallite toetajateta! Aitäh teile, mõtlesin Teie peale siin igal hommikul kui kaatri taga pukseerides merele lohisesin, teete võimalikuks võimatu, astuda sammu suurriikidega, kelle ettevalmistuseks määratud summad on (nagu selles laagris osade riikidega juttu oli) sadades kordades suuremad kui meil! Lööme neid töökuse ja kavalusega! Aitäh Matek ja BCS, kes on mind aidanud ajast, kus olin noor ja lootust andev poiss. Aitäh Lasita aken, Starter, Nordecon, Weber Saint-Gobain, Maru ja Catwees pikaajalise ja vankumatu usu eest minu toimetustesse. Suur tänu Autostrada, kes on minu meeskonna üks noorimaid liikmeid, kuid vastutab minu koduse ajasäästu ja mugavuse eest väga suuresti. Samuti Tradehouse, kes eraldas mulle noorsportlase stipendiumi. Ja lisaks veel kõik abilised, ilma kelleta jääks aega treeninguteks kõvasti vähem või oleksid nad palju ebakvaliteetsemad - aitäh Reval Cafe, Myfitness, SiSEstonia, Jakari Marine, Hawaii Express ja paljud teised, kes mulle pöialt hoiavad!

Ilusat jõulu teile,
Karla