Ei, ma pole teid ära unustanud ega pole ka muutunud vahepeal selleks vennaks, kes aint siis kirjutab kui hästi läheb. Kuna rahvas kaldub tänapäeva maailmas ülekaalulisuse suunas ja eestlase parim toit on teine eestlane, siis mõtlesin, et teen ühiskonnale teene ja ei kirjuta teile oma kadalipust iga päev (haha).
Tegelik põhjus on aga hoopis selles, et ma üritasin kõike, mida mu pea suutis välja mõelda - selle hulgas ülejäänud maailmast välja lõikamist ja meedia "black out"-i. Ka see ei töödanud, sarnaselt kõigile teistele minu üritustele.
Esimene mõte, mis mul endal tekib, veel enam siis ilmselt teil, on see, et kuidas saab juhtuda nii, et üks nädal oled MK-etapil 11, teades, et ka seal jäi palju lauale ja võimeid oli rohkemaks. Pärast seda, järgmisel nädalal ei toimi aga enam miski ja need kellega nädal tagasi mees-mehe vastu võitlesid ja keda võitsid, seisavad nüüd pjedestaalil, sina aga võtad hoogu, et tekiks julgus peeglisse vaadata ning tõdeda, et see ei olnud halb uni vaid reaalsus.
Tõde on see, et ma tõesti üritasin kõike, mida oskasin. Üritasin heaga, üritasin halvaga. Üritasin enda konservatiivset sõidustiili, üritasin ekstremistlikku lammutamist ja nurkade kompamist. Üks puha, mida ma ka ei üritanud, mitte miski ei toiminud. Ei toiminud kuni sinna maani välja, et lõpus ei olnud juhtumised enam šokid, vaid ajasid postdramaatilise stressi kombel naerma. Viimasel võistluspäeval olin järjekordse suurepärase stardi järel (see oli üks väheseid selle nädala positiivseid asju, stardid - need olid tõesti head!) kindlalt sõidu liider, mille järel vaatasin veel sõidu käigus viimast korda kriitilise pilguga väljakul toimuvat ning tegin poolte osas otsuse. Lähtusin terve nädala toiminust ja sellest, kuhu poole läksid sel nädalal parimat minekut näidanud sportlased - kontrollisin neid. Kui paar posti tagasi kirjutasin, et ükskõik kui bad asi ka poleks, siis good ta ikka pole, siis nüüd pidin enda sõnu sööma, sest pärast 25 kraadist tuulepööret oli minu juhtpositsioonist saanud järjekordne 40+ koht ja sel korral ei tahtnud ma isegi nutta enam, pigem naerda.
Aga, millest siis ikkagi selline nädal? Tunnistan kohe puusalt, et olin seda regatti oodanud - kaua oodanud. Mina kui teada tuntud asjade väga tõsiselt võtja - ikkagi MM! Veel, enam, ma pole MMil ammu hästi sõitnud ja nüüd oli ju viimane aeg seda parandada! Loomulikult panin endale peale suure pinge ja tegelikkuses tulin sellega isegi hästi toime. Olin terav, tegin häid starte ja suutsin esimestes sõitudes näidata pole viga minekut. Seda kuni olukorrani, kus sain kollase lipu. Asi ei olnud selles kollases lipus, vaid selles, kes selle mulle andis. Sama härra tekitas eelmisel hooajal minus nii alandatud tunde, mille laadset polnud ma kunagi enne tundnud. Mind süüdistati piltlikult öeldes selles, et ma olen "pätt ja kaabakas". Pärast, videotõestust vaadates küll vabandati, et tõesti, nad eksisid ja ma polegi pätt ja kaabakas, aga pabereid nad enam muuta ei saa ja nende kohaselt ma siiski olen pätt ja kaabakas. Järjekordne kokkupuude selle mehega viis mu ebastabiilsuseni, kus oleksin tahtnud plahvatada. Kuna enamus võistlust oli alles ees, siis plahvatamine polnud aga võimalike variantide seas, mistõttu pidin selle emotsiooni endasse matma. Koos sellega matsin ka kõik ülejäänud emotsioonid, mis võimaldasid mul eelnevalt näidata teravat sõitu - olin psühholoogiliselt surnud. Keha elas, tegin kõiki tegevusi nii professionaalselt nagu alati, valmistusin sõitudeks nii nagu alati, kuid emotsioon ja nauding, mis eraldab väga head headest oli mattunud pimedusse, kogu selle viha alla.
Sellest seisundist oleks ma veel välja tulnud, sest regatt oli veel pikk ja oleksin suutnud "bounce-ida back". Ainus, mida vajasin oli killuke õnne, mis taasäratab selle sädeme - midagi, mis näitaks, et mul on lootust. Seda ma sel regatil aga näinud. Rääkimata õnnest- kõik, mis valesti minna sai, läks. Flow - millest ma alatasa patran - seda polnud näha, mitte kuskil. Kõik, mis sõitudes tuli, oli raske töö tulemus, ükski olukord ei "lahenenud iseenesest" ja laseril, kus on märkides tihti 30 paati koos, on see üks väärtuslikemaid elemente. Lisaks sellele, 10 aastat selle paadiga purjetanuna tean, kuidas paat minu all käituma peaks. See siin aga nii ei toimind. Spetsiifiliselt rääkides oli paremal halsil, stardist minnes, kõik OK, kuid vasakul halsil, vastu lainet, oli mast nii pehme, et kõik jõud, mis oleks pidanud minema kiirusesse väljus purjest nagu okse keskkooli lõpupeo kangelasest. Kõik vajus läbi ja polnud käiku ega kõrgust. Nii olin sunnitud toetuma sellele, et ehk mõnes olukorras on pisut õnne. Nagu me juba teame, siis seda mul polnud, mis tekitaski surnud ringi.
Kui mind kuidagi iseloomustada, siis mulle meeldib arvata, et allaandja on üks viimaseid sõnu, mis pähe tuleb. Seetõttu proovisin, üht pidi ja teist pidi lõpuni. Fakt, et midagi ei toiminud, see frustratsioon, koos füüsilise pingutusega viis selleni, et minu heasse konditsiooni viidud keha ütles, et poiss, aitab ja viskas esimesi ohumärke - kurk! Adrenaliini mõjul suutsin hullemat vältida ja ise tahan mõelda, et mu võistlust see ei mõjutanud, kuid fakt on see, et nüüd istun lennujaamas ja ootan lendu, kurk on kinni paistetand, ninast õhk läbi ei käi ja olemine on kaugel 5+st. Seega, mine võta kinni.
Igal juhul. MM lõppes mulle 44nda kohaga, mis on vist minu elu paremuselt eelviimane tulemus. Kui end millegagi lohutada tahta, siis minu baastase on vähemalt selline, et üks kõik mis ka valesti ei läheks, siis kuldfliiti saan ma endiselt ning väga kindlalt. Sellega küll posiitivne vist lõppeb. Sportlased ütlevad alati, et läks küll sxxxsti, aga vot kui palju ma õppisin! Seda kirjutades mõtlen ja mõtlen pikalt - mida kuradit ma õppisin? Tahan öelda, et õppida on siit kindlasti palju, kuid mida täpselt? Kindlasti seda, et perfektsionism mind sihile ei vii ja peaksin ilmselt kõigis seatud katsumustes olema ükskõiksem ja asja võtma mängulisemalt, sest lõpuks, mis see sport siis on - mäng! Veel mida sportlased tavaliselt ütlevad on see, et iga ebaõnnestumine motiveerib mind rohkem pingutama ja töötama. Mul on selline kahtlane tunne, et minu puhul on see mitte võõrutusravi vaid droog ise. Pean õppima andma endast vähem kui 100% ja nii jaburalt kui see ka ei kõla, siis võib juhtuda, et tulemus on hoopis parem.
Vabandan kui oli pikk ja laialivalguv jutt, aga nädala jagu ülevoolavaid emotsioone kirjutisse panna on keerulisem kui mul hetke energiavaru lubab.
Üritan nüüd koju lennata, I'm out!
