Arranžeering

Hooaeg sai EM-i kümnenda kohaga minu jaoks ühele poole ja nüüdseks on uue ettevalmistus juba nädala jagu kestnud. Sinna vahele mahtus ka paarinädalane akude laadimine ja spordist hetkeks kaugenemine.

Selle üle kas tegu oli mu elu parima hooajaga olen nõus vaidlema. Mis aga arutelu ei vaja on fakt, et suurt pilti ja tänaseks paika loksunud elukorraldust arvestades oli lõppenud purjetamisaasta just seda. Ma pole kindel, et keskmise spordifänni jaoks 19. koht väärib sõna parim, mistõttu sõnastan selle hooaja MM-i kui senise karjääri edukaim. Lisaks Kieli regati teine koht, mis oli minu elu kõige lähedasem kokkupuude suurregati võiduga, kus esikohta ja mind ei lahutanud punktigi ja tiebreak otsustas järjestuse, EM-i esikümme, MK-del edukas esinemine ja stabiilne käekiri kõigis tingimustes, enamustel võistlustel.

Võibolla mäletate, et peale OMi kirjutasin, et tuleb rahulikumalt võtta. Tore, et selleni lõpuks jõudsin, sest maksimalistina on sellist asja alati keerukas iseendale selgitada. Ehk polegi minu puhul tegu rahulikumalt võtmisega vaid hoopis fookuse hajutamisega ka muudesse elutahkudesse, kuid tulemus on sellele vaatamata sama - asi liigub paremuse suunas. Naljakas on see, et ma tegelikult pole ettavalmistustsüklis muutnud suurt midagi - kõik põhimõtted on püsinud, muutunud on mentaliteet. Ja see mentaliteet on ehk see, millel tahakski pikemalt peatuda.

Alustaksin seda mõtet nii, et mul on paljuski kahju iseendast ja laiemalt Eesti spordist. Kahju sellest, et tasemel ettevalmistus ei ole iseenesest mõistetav. Kui mitmeid aastaid olen mina andnud endast kõik, et tagada endale võimalus konkureerida läbi tasemel ettevalmistuse maailma parimatega? See energia, mis läheb kaduma protsessi õiges suunas liikuma saamiseks, on meeletu. Ja kui see protsess õiges suunas liikuma saab, siis võibki tekkida tunne, et nüüd ongi kõik hästi, kõik õige - nüüd on ainult vormistamise küsimus. Aga tegelikult ei ole - see esimene osa on väike tilk suurest veeklaasist. Kahtlemata on ettavalmistus edu eelduseks, kuid ettevalmistus ei taga edu. Alles hiljuti lugesin spordiuudistest mitut artiklit, kus sportlased olid veendunud, et sel hooajal tulevad kõvad tulemused, "sest kõik laagrid said tehtud".

Narr tunnistada, aga sellise, kõik laagrid said tehtud mentaliteediga olen sporti suhtunud ka mina. Seda sellepärast, et eestlasena on kõik laagrid tehtud saada tõsimeeli saavutus omaette. Neid takistusi on lisaks ilmselgetele (majanduslik, sparringpartnerite puudus jms) palju, kuid nende ületamine ei tähenda tulemust. Not even close! Kui see kõik tehtud on, siis mäng alles algab. Kui paljud teist on kunagi mänginud arvutimänge? Kui paljud teist mäletavad sellest arvutimängust seda installeerimise osa? Meelde jääb ikka mäng ise, installeerimine on lihtsalt mälestuste eelduseks. Novot, aga mina installisin ja kui jõudsin 100%ni, et mängima hakata, siis olingi juba õnnelik, sest see tundus saavutusena ja mulle näib, et nii on paljudel spordialadel ja paljudel sportlastel.

Lõppenud hooajal ma enam ei installind, nüüd ma mängisin. Ja oh kui lõbus see oli! Jabur on mõelda, et tehes kõik täpselt sama moodi, aga asetades rõhu vähe teise kohta võib tulemus olla nii erinev. Võibolla, et ma ei ole (veel) olümpiavõitja ja ka selle hooaja tulemused pole Eesti nõudliku spordifänni jaoks suurt midagi, kuid see rahulolu, mida sel hooajal puhtast spordi ilust sain mõtlemata ettevalmistuse kitsaskohtadele oli midagi uut - see oli midagi sellist, mis pani mind mõistma, miks osad purjetajad viiekümnele lähenedes endiselt olümpiakarusselli sõidavad. Naljakas - mu treener on mulle väiksest peale rääkinud sooritusest, ma olen selle kohta ka lugenud lugematu arvu raamatuid, kuid päriselt polnud see mulle eales kohale jõudnud, et sooritus ei ole kogu kompott - sooritus algab stardiliinil ja lõppeb ületades finišiliini. Keskendudes sellele, mis selle ajavahemiku sees juhtub jättes kõik eelnenu ja järgneva kõrvale on see, mis loeb. Huvitav, et ma olen umbes täpselt sellist lauset lugenud tuhandeid kordi ja oma arust sellest ideaalselt arusaanud, kuid tundub, et tegu on olnud keefir - kefiir situatsiooniga, sest alles praegu loen enda kirjutatut ja tunnen, et mõistan, mis see päriselt tähendab. Loodan, et teie, eriti noored, kes seda juhtuvad lugema, saate enne kui 28-aastasena aru, millest ma räägin :)

Same same, but different!

Rõõmsalt uue hooaja suunas!
Karla

Muutuste aasta

Hei!

Sel hooajal pole siia, blogi avarustesse pea midagi kirjutanud. Selleks on põhjuseid mitmeid, millest kohe-kohe ka lähemalt räägin. Täna aga tunnen, et aeg on küps ja peaks siia ühe sisukama sissekande looma.

Eile lõppes selle aasta MM ja minu jaoks oli tegu vägagi positiivse lõpuga, kus saavutasin 147 mehe konkurentsis 19nda koha, mis on üksiti mu kõrgeim koht MMidelt ja esimene esikahekümnes. Veel enam teeb mu rõõmsaks kogu loo taust, sest see hooaeg pole kulgenud päris nii nagu kõik eelnevad.

Rio lõppedes tundsin 27-aastase mehena iseenda ees pinget ja kohustust oma eluga midagi peale hakata. Eestis pole tipptasemel purjeta elukutse tõtt-öelda just kõige jätkusuutlikum eluviis, sest vaata ükskõik millise nurga alt – ühel hetkel saab see otsa. Tõsi, purjetamises on see järjest rohkem ja rohkem sportlase enda otsustada millal, sest olümpialt leiab sportlasi ka neljakümnendate lõpus – ja nad on edukad. Kindlasti oleks variant pühkida Eesti tolm jalge alt ja viia oma teadmised ja oskused laia maailma, kus neid ka materiaalse maailma prisma läbi rohkem väärtustatakse, kuid päeva lõpuks olen ma siiski eestlane - siin on minu pere, minu kodu, minu inimesed – mina jään – nagu meid õhutati mõni aeg tagasi ütlema. Seega minu jaoks pole lahkumine valik. Valik on end ikka ja edasi arendada ja selle kõrvalt meie noori utsitada, et ka nemad unistaksid neist kõrgetest tippudest millest mina endiselt, nüüdseks juba 28-aastasena julgen ikka veel unistada ning nende nimel ka rabeleda.

Kui ma 8-aastasena end esmakordselt purjede alt leidsin, siis armastasin seda esimesest hetkest oskamata mõelda arvetele, kohustustele ja muudele päris-maailma-jamadele, millega tulevikus silmitsi peab seisma. Nüüd tundsin, et kõik kaardid on mängitud ühte väravasse ja purjetamine kui minu elukutse ja ainus „sissetuleku allikas“ (kui seda nii üldse nimetada saab, sest endiselt mängib kogu minu spordis ülisuurt rolli pere) ei paku mulle seda rahuldust, mida lapsena nii vahetult tundsin – tahan seda tagasi!

Ja proovige öelda, et this is not fun!

Uuest aastast tegin midagi, mida ma veel kunagi teinud polnud. Läksin tööle – kohe päris tööle, 8st viieni. Alustasin oma äia ettevõttes müügimehena ja tänaseks olen kasvanud müügiosakonna juhiks. See tekitas minus valangu emotsioone, mida on võibolla vähe keeruline selgitada. Esmalt kahtlesin endas, sest osa minust ütles, et see on justkui easy way out, vahest isegi plaan B juhuks kui purjetamises ma ikka neid kõrgeid tippe ei valluta. Teisalt tundsin meeletut kergendust, sest esmakordselt oli elus peale inimsuhete midagi muud olulist peale purjetamise. Tundsin, et mulle jubedalt meeldib, mida teen ja, et asjad on tasakaalus. Jah, just nii, tasakaalus – esimest korda üle pika aja. Üks asi, mida tööinimesena kohe märkasin on see, et teil on jubedalt vedand! – See on ju nii rewarding! Olümpiasportlasena tuleb rabeleda vähemalt nelja aasta kaupa, vahel rohkem, et näidata, mida sa oled teinud, kuidas pingutanud ja siis ehk läheb õnneks, läheb hästi, saavutad hea tulemuse ja kõik jookseb omavahel kokku. Tööl juhtub see ju iga päev! Teed midagi ära – tehtud! Alustad projektiga, viid selle lõpuni – tehtud! Fulfillment on igapäevane, vaevale järgneb tulemus üpris kiiresti ja see motiveerib aina enam ja enam pingutama. Äge! Loving it!

Aga – tagasi purjetamise juurde: Kuna nüüd polnud enam tulemuse saavutamine maailma eksisteerimise ainus põhjus ja selle plaani läbikukkudes kohe kolmandat maailmasõda ei järgnegi tähendas seda, et olin tagasi algpunktis – seal, kuhu igatsesin. Suutsin nautida purjetamist sellisena nagu ta minu arust olema peab – puhas mõõduvõtt sinu, konkurentide ja looduse vahel. Miami algas kolmepäevalise juhtimisega, Palma algas sõiduvõitudega, Kiel lõppes samade punktidega esikoha kaotusega ja hõbemedaliga ja nüüd sügisel parim MM. Pole vast olnud veel mu karjääri parim hooaeg (või on?), kuid hooaeg pole ka veel läbi ja ma olen õnnelikum kui olen ammu olnud. Tundub, et less is really more, sest mis siin salata – trenni teen ma kõvasti vähem kui eelnevatel aastatel, mis omakorda tähendab, et ka keha on puhanum ja tundlikum. Kui keegi noor nüüd seda lugema peaks, siis pean siiski mainima, et oma pudru tuleb ära süüa ja noorest peale vähe treenimine kaugele ei vii, kuid mingist hetkest tuleb hakata piiri pidama tõesti – eriti kui oled selline ületreenija tüüp.

Et sellest kõigest veel vähe oleks, siis ootab mind praegu, kus ootan MMilt kojulendu, kodus ees kuu ja kahepäevane tütar, kes tooks naeratuse näole üks kõik kui taga ma võistlusel ka poleks – ja ilmselt sellepärast ma võistlustel taga ei olegi. Seda kõike ühte postitusse panna on ütlemata keeruline, kuid nüüd, kus MM on edukalt läbi tunnen kindlamana kui eales, et minu otsused on olnud ainuõiged ja dual-karjäär on mingitele inimtüüpidele hoopis sobivam lahendus kui kõik leivad ühte kappi punnitamine. Tõsi – see eeldab, et sul kell viis ärkamise vastu midagi pole ja unetundide puudus sind teisel päeval jalust ei niida, aga kes teeb, see jõuab ja kurat, see elu on ikka üks piiritu seiklus! 😊

Karla

Uus Aasta, Uued (Vanad) Tuuled

Head Uut Aastat kõigile!

Minule algas aasta vaatamata sellele, et tegu oli tuuletu ilmaga vägagi tormiselt. Mõned kuud tagasi tekkis idee ja võtsin enda kanda ühe ettevõtmise, mis tänaseks on meeldiva mälestusena talletatud minu ja paljude teiste meeltesoppidesse. Selleks ettevõtmiseks oli esimese jaanuari purjetamisvõistlus, Eesti purjespordihooaja avaregatt. Lisaks igapäevastele toimetustele üritades seda ette valmistada ja teha seda inimlikult, ilma suuri kulutusi ja investeeringuid tegemata nii, et kõigil osalenutel ja kõrvalt vaatajatel oleks hea mõnus olla osutus lõpuks siiski võimalikuks ja olenemata sellest, et ka veel esimesel jaanuaril oli jooksmist kõvasti, sai asi minu silmis vägagi edukalt peetud. Siin kohal soovin tänada veel kord RS purjetamiskeskust, oma naist, Stinat, teist Stinat ja Beritit, kes end külmast vaatamata ringide lugemiseks ohverdasid ja kõiki teisi, kes aitasid asjal teoks saada. Arvan, et see võiks olla üks sellistest asjadest, mis võiks saada traditsiooniks ja tulevikus võiks asja veelgi vingemalt ette võtta.

Lõbu, vaatemängulisus ja kõik selline kõrvale jättes ulatub minu jaoks selle ettevõtmise idee aga hoopis kaugemale. Nüüdseks juba kahe olümpia kogemusega tunnen end koduses svertpaadiseltskonnas ikka juba pigem väga kogenuna ja kõrvutades noorte tegevust minu enda noorusajaga leian end tihti mõttelt, et kas ma nii rahulikult nagu tänapäeval "moes on" meelestatult oleks tänaseks siin, kus olen? Olgu, loogika ütleb, et küllap polnud ka "minu ajal" seda minule omast mindsetti ülearu palju, sest vastasel juhul poleks Eesti tipp nii üksildane, kuid teisalt on tänased võimalused kordades paremad kui eelnevalt. Inimesed, kellelt uurida know-how, olgu see paadispetsiifiline tehnika, taktika, füüsiline ettevalmistus või ükskõik mis - olemas! Head vahendid, rajatised jms treeninguteks - olemas. Ilm, et vajadusel (ja noored kui te seda loete, siis sorry to say, aga see vajadus on teil vägagi olemas!) enda tehnikat jms lihvida - eilse päevani olemas!
Seetõttu ükskõik kui ratsionaalselt ma sellele teemale ka ei lähene, jõuan alati ikka sinna, et ei näe ma horde noori, kelle silmis põleks ere leek tahtega vallutada maailma. Kuigi olen küll teinud noortele pea iga aasta väikse laagrikese, siis seni on mu liidristiil olnud pigem "lead by example" stiilis. Kuna mulle on vägisi jäänud mulje, et see example ülearu palju noori endaga kaasa ei haagi, siis üks minu enesele antud lubadusi järgmiseks olümpiatsükliks on kaasata rohkem noori, aidata neid edasi, olla vokaalsem liider. Seal oli minu jaoks selle ürituse iva. Näidata noortele, et saab - jah, saab küll purjetada, saab küll end arendada kui siht on silme ees - kasvõi esimesel jaanuaril. Ja see, et üritus juhtus olema väga hästi ajastatud, sest kes ei tahaks esimesel jaanuaril hingata värsket õhku ja vaadata kuidas teised kogu hingest rabelevad ise väga kiireid liigutusi veel tegemata? - see oli kõik teisejärguline. Keegi olla ühel ajahetkel lugenud kokku 115 pealtvaatajat, mis on number, mida mina polesk julenud ka oma kõige meeldivamates unenägudes unistada. Tuleb välja, et purjetamine on popp küll ja inimesed igatsevad seda juba täna päris kõvasti!

Might have miss-timed the opening...

Ja igatsen ka mina! Kuna minu jaoks olulised regatid, MM, EM, ja tegelikkuses on neid veelgi, toimuvad sel hooajal kõik aasta lõpu poole, siis on mind väga teadlikult tagasi hoitud ja olen vaatamata oma iseloomule üritanud seda teha ka ise. Tasakesi aga hakkab see rahulik aeg õnneks lõpuks otsa saama, sest juba paari nädala pärast on aeg - aeg lennata Miamisse, et osaleda selle hooaja esimesel maailma karikaetapil. Juba ainuüksi mõte sellest paneb mind värisema nagu oleks tühja kõhu peale paar musta kohvi lammutand!

Seniks teile aga veel kord, Ilusat Uut Aastat, loodan, et meil kõigil tuleb üks hea, tegus aasta!
Karla

Võidukas tiim - Alex (GBR), Anna, Lauri ja mina