Lõbu, vaatemängulisus ja kõik selline kõrvale jättes ulatub minu jaoks selle ettevõtmise idee aga hoopis kaugemale. Nüüdseks juba kahe olümpia kogemusega tunnen end koduses svertpaadiseltskonnas ikka juba pigem väga kogenuna ja kõrvutades noorte tegevust minu enda noorusajaga leian end tihti mõttelt, et kas ma nii rahulikult nagu tänapäeval "moes on" meelestatult oleks tänaseks siin, kus olen? Olgu, loogika ütleb, et küllap polnud ka "minu ajal" seda minule omast mindsetti ülearu palju, sest vastasel juhul poleks Eesti tipp nii üksildane, kuid teisalt on tänased võimalused kordades paremad kui eelnevalt. Inimesed, kellelt uurida know-how, olgu see paadispetsiifiline tehnika, taktika, füüsiline ettevalmistus või ükskõik mis - olemas! Head vahendid, rajatised jms treeninguteks - olemas. Ilm, et vajadusel (ja noored kui te seda loete, siis sorry to say, aga see vajadus on teil vägagi olemas!) enda tehnikat jms lihvida - eilse päevani olemas!
Seetõttu ükskõik kui ratsionaalselt ma sellele teemale ka ei lähene, jõuan alati ikka sinna, et ei näe ma horde noori, kelle silmis põleks ere leek tahtega vallutada maailma. Kuigi olen küll teinud noortele pea iga aasta väikse laagrikese, siis seni on mu liidristiil olnud pigem "lead by example" stiilis. Kuna mulle on vägisi jäänud mulje, et see example ülearu palju noori endaga kaasa ei haagi, siis üks minu enesele antud lubadusi järgmiseks olümpiatsükliks on kaasata rohkem noori, aidata neid edasi, olla vokaalsem liider. Seal oli minu jaoks selle ürituse iva. Näidata noortele, et saab - jah, saab küll purjetada, saab küll end arendada kui siht on silme ees - kasvõi esimesel jaanuaril. Ja see, et üritus juhtus olema väga hästi ajastatud, sest kes ei tahaks esimesel jaanuaril hingata värsket õhku ja vaadata kuidas teised kogu hingest rabelevad ise väga kiireid liigutusi veel tegemata? - see oli kõik teisejärguline. Keegi olla ühel ajahetkel lugenud kokku 115 pealtvaatajat, mis on number, mida mina polesk julenud ka oma kõige meeldivamates unenägudes unistada. Tuleb välja, et purjetamine on popp küll ja inimesed igatsevad seda juba täna päris kõvasti!
Might have miss-timed the opening...
Ja igatsen ka mina! Kuna minu jaoks olulised regatid, MM, EM, ja tegelikkuses on neid veelgi, toimuvad sel hooajal kõik aasta lõpu poole, siis on mind väga teadlikult tagasi hoitud ja olen vaatamata oma iseloomule üritanud seda teha ka ise. Tasakesi aga hakkab see rahulik aeg õnneks lõpuks otsa saama, sest juba paari nädala pärast on aeg - aeg lennata Miamisse, et osaleda selle hooaja esimesel maailma karikaetapil. Juba ainuüksi mõte sellest paneb mind värisema nagu oleks tühja kõhu peale paar musta kohvi lammutand!
Seniks teile aga veel kord, Ilusat Uut Aastat, loodan, et meil kõigil tuleb üks hea, tegus aasta!
Karla
Võidukas tiim - Alex (GBR), Anna, Lauri ja mina
