Muutuste aasta

Hei!

Sel hooajal pole siia, blogi avarustesse pea midagi kirjutanud. Selleks on põhjuseid mitmeid, millest kohe-kohe ka lähemalt räägin. Täna aga tunnen, et aeg on küps ja peaks siia ühe sisukama sissekande looma.

Eile lõppes selle aasta MM ja minu jaoks oli tegu vägagi positiivse lõpuga, kus saavutasin 147 mehe konkurentsis 19nda koha, mis on üksiti mu kõrgeim koht MMidelt ja esimene esikahekümnes. Veel enam teeb mu rõõmsaks kogu loo taust, sest see hooaeg pole kulgenud päris nii nagu kõik eelnevad.

Rio lõppedes tundsin 27-aastase mehena iseenda ees pinget ja kohustust oma eluga midagi peale hakata. Eestis pole tipptasemel purjeta elukutse tõtt-öelda just kõige jätkusuutlikum eluviis, sest vaata ükskõik millise nurga alt – ühel hetkel saab see otsa. Tõsi, purjetamises on see järjest rohkem ja rohkem sportlase enda otsustada millal, sest olümpialt leiab sportlasi ka neljakümnendate lõpus – ja nad on edukad. Kindlasti oleks variant pühkida Eesti tolm jalge alt ja viia oma teadmised ja oskused laia maailma, kus neid ka materiaalse maailma prisma läbi rohkem väärtustatakse, kuid päeva lõpuks olen ma siiski eestlane - siin on minu pere, minu kodu, minu inimesed – mina jään – nagu meid õhutati mõni aeg tagasi ütlema. Seega minu jaoks pole lahkumine valik. Valik on end ikka ja edasi arendada ja selle kõrvalt meie noori utsitada, et ka nemad unistaksid neist kõrgetest tippudest millest mina endiselt, nüüdseks juba 28-aastasena julgen ikka veel unistada ning nende nimel ka rabeleda.

Kui ma 8-aastasena end esmakordselt purjede alt leidsin, siis armastasin seda esimesest hetkest oskamata mõelda arvetele, kohustustele ja muudele päris-maailma-jamadele, millega tulevikus silmitsi peab seisma. Nüüd tundsin, et kõik kaardid on mängitud ühte väravasse ja purjetamine kui minu elukutse ja ainus „sissetuleku allikas“ (kui seda nii üldse nimetada saab, sest endiselt mängib kogu minu spordis ülisuurt rolli pere) ei paku mulle seda rahuldust, mida lapsena nii vahetult tundsin – tahan seda tagasi!

Ja proovige öelda, et this is not fun!

Uuest aastast tegin midagi, mida ma veel kunagi teinud polnud. Läksin tööle – kohe päris tööle, 8st viieni. Alustasin oma äia ettevõttes müügimehena ja tänaseks olen kasvanud müügiosakonna juhiks. See tekitas minus valangu emotsioone, mida on võibolla vähe keeruline selgitada. Esmalt kahtlesin endas, sest osa minust ütles, et see on justkui easy way out, vahest isegi plaan B juhuks kui purjetamises ma ikka neid kõrgeid tippe ei valluta. Teisalt tundsin meeletut kergendust, sest esmakordselt oli elus peale inimsuhete midagi muud olulist peale purjetamise. Tundsin, et mulle jubedalt meeldib, mida teen ja, et asjad on tasakaalus. Jah, just nii, tasakaalus – esimest korda üle pika aja. Üks asi, mida tööinimesena kohe märkasin on see, et teil on jubedalt vedand! – See on ju nii rewarding! Olümpiasportlasena tuleb rabeleda vähemalt nelja aasta kaupa, vahel rohkem, et näidata, mida sa oled teinud, kuidas pingutanud ja siis ehk läheb õnneks, läheb hästi, saavutad hea tulemuse ja kõik jookseb omavahel kokku. Tööl juhtub see ju iga päev! Teed midagi ära – tehtud! Alustad projektiga, viid selle lõpuni – tehtud! Fulfillment on igapäevane, vaevale järgneb tulemus üpris kiiresti ja see motiveerib aina enam ja enam pingutama. Äge! Loving it!

Aga – tagasi purjetamise juurde: Kuna nüüd polnud enam tulemuse saavutamine maailma eksisteerimise ainus põhjus ja selle plaani läbikukkudes kohe kolmandat maailmasõda ei järgnegi tähendas seda, et olin tagasi algpunktis – seal, kuhu igatsesin. Suutsin nautida purjetamist sellisena nagu ta minu arust olema peab – puhas mõõduvõtt sinu, konkurentide ja looduse vahel. Miami algas kolmepäevalise juhtimisega, Palma algas sõiduvõitudega, Kiel lõppes samade punktidega esikoha kaotusega ja hõbemedaliga ja nüüd sügisel parim MM. Pole vast olnud veel mu karjääri parim hooaeg (või on?), kuid hooaeg pole ka veel läbi ja ma olen õnnelikum kui olen ammu olnud. Tundub, et less is really more, sest mis siin salata – trenni teen ma kõvasti vähem kui eelnevatel aastatel, mis omakorda tähendab, et ka keha on puhanum ja tundlikum. Kui keegi noor nüüd seda lugema peaks, siis pean siiski mainima, et oma pudru tuleb ära süüa ja noorest peale vähe treenimine kaugele ei vii, kuid mingist hetkest tuleb hakata piiri pidama tõesti – eriti kui oled selline ületreenija tüüp.

Et sellest kõigest veel vähe oleks, siis ootab mind praegu, kus ootan MMilt kojulendu, kodus ees kuu ja kahepäevane tütar, kes tooks naeratuse näole üks kõik kui taga ma võistlusel ka poleks – ja ilmselt sellepärast ma võistlustel taga ei olegi. Seda kõike ühte postitusse panna on ütlemata keeruline, kuid nüüd, kus MM on edukalt läbi tunnen kindlamana kui eales, et minu otsused on olnud ainuõiged ja dual-karjäär on mingitele inimtüüpidele hoopis sobivam lahendus kui kõik leivad ühte kappi punnitamine. Tõsi – see eeldab, et sul kell viis ärkamise vastu midagi pole ja unetundide puudus sind teisel päeval jalust ei niida, aga kes teeb, see jõuab ja kurat, see elu on ikka üks piiritu seiklus! 😊

Karla