Treeninglaagris Tenerifel. Aitäh Quiquele kutse eest! :)
Tunnen juba kuid, et oleks teile justkui
midagi võlgu. Coverage Facebook´i lehel pärast Eel-OMi lõppes justkui poolajal tehnilise rikke tõttu ilma, et
keegi oleks kirjutanud üleval jooksval ribal “Vabandame, show katkes tehnilise
rikke tagajärjel”. Tegelikkuses aga tehnilist riket polnud. Küll aga oli
eetriaeg nii täis poogitud, et ühtki saadet ei jõudnud otsast lõpuni
korralikult ära näidata ja minu hooaja tipphetkeks olema pidanud teine Jaapani
turnee sai kuulsusetu lõpu Eel-OMi kuumarabandusega, mille võib liigitada
puuduliku ettevalmistuse ning miljööalaste teadmiste alla. Sellele järgnes veel
üks hing paelaga kaelas MK seal samas OM-i vetel ja hooaeg oligi justkui
sõrmenipsust läbi.
Nautisin viimased kaks aastat elus mõnusat
tasakaalu, kus sport, pere ja töö käisid sama rada ühtlases taktis ja kõik oli
kenasti kontrolli all. Ajapikku aga vastutus tööl aina kasvas, laps kodus
samuti. Treeningtunnid ei kannatanud, sain trennid tehtud, kuid kannatas
füüsiline mina. Elutempo, mis tundus algusest forsseeritud oli võtnud
hoomamatud mõõtmed, kus 6h und tundus hea saavutusena. Tõtt-öeda julgen
kõigile, kes tahavad proovida ja on eos optimistlikud nagu mina öelda, et kõik
alla 6h unega saavutatu ei ole jätkusuutlik, ükskõik, mida Elon Muskid ja muud
tänapäevased keepideta kapitalistlikud supermänid ka ei ütleks. Olen sel teemal
suhelnud ka arstidega ja nad kipuvad minuga nõustuma. Kui lisada valemisse suur
füüsiline koormus, siis räägime pigem 8h piirist. Neid numbreid polnud mul aga
kuskilt võtta, sest päevas on tunde jätkuvalt vaid 24. Nii juhtuski, et võlgu
polnud ma vaid teile blogi postitusi, vaid iseendale und, lapsele ja naisele
aega, tähelepanu, sõnu, naeratusi, armastust. Olin nagu täisautomaatne masin,
mis pöörles ca 18h ööpäevas ilma, et keegi jõuaks seda hooldada. Masina kokkujooksmine
polnud mitte kas küsimus vaid millal küsimus.
See, kas mootor jõudis kokku joosta ja seda
Jaapanis kogesingi või jõudsin enne juhtme seinast välja tõmmata pole mulle
tänaseni lõpuni selge. Fakt on aga see, et tundsin lisaks füüsilisele poolele
mõtlemisvõime aeglustumist, mõtete küllastust ilma, et jõuaks ühtki neist
kategoriseerida, läbi mõtlemisest rääkimata. Ka mulle, lisaks mitmetele kaua
replay peal olnud suudele, oli lõpuks selge, et päris nii ei saa. Tuletan enne
jätkamist kõigile mind tundvatele meelde, et üldiselt ei võta ma ette tegevusi,
mis mind ei köida või mis mulle ei meeldi. Samuti ei tee ma midagi half-assed,
teate, et kaldun ekstreemsustesse ja rahulikku tiksu minust oodata
ei tasu. Siit ka probleemi tuum: Olen endiselt seda meelt, et suure musta töö
ära teinud mitmeid mitmeid aastaid tippsporti teinud kodaniku jaoks pole
psühholoogiliselt midagi paremat kui a job on the side, kuid see peaks
ehk olema rohkem oma rütmi valida võimaldav, mitte selline, kus suur hulk
inimesi otseselt või kaudselt sinust sõltub. Maksimalistina ei suuda ma vaadata
võistlustulemusi arvamata, et ma pidanuks olema listis esimene ega
ettevõtlusgalat, kus oli nomineeritud ka minu pinginaaber, kelle üle olen uhkem kui laiali
sulgedega paabulind ilma salaja mõtlemata, et mida mina kurat rabelen kui mind
seal pole. Lisaks kodu - Võibolla olen ainuke, aga kui lapselt küsida, et kas
unejuttu peaks lugema emme või issi, siis mingil põhjusel kõlab vastus “Emme”
mu kõrvadele nagu oleks poksimatši kohtunike split decision´iga kaotanud.
Kõiges korraga maailma parim ei saa (vist?) olla ja see on pill, mida mul on
olnud raske alla neelata. Kuidas sa teed endale selgeks, et keegi on sinust
milleski parem ja nii ongi? See pole minu loomuses või vähemalt ma seda ei
oska!
Aga okei, jätkame – aega võttis, aga jõudis
kohale, et selleks, et Juulis iseendale järjekordset pettumust ei valmistaks ei
tule ilmtingimata rohkem treenida, aga tuleb targemalt treenida, seda rohkem
mõtestada ja rohkem magada! Sellest tingituna läbisin hooaja lõppedes mõne
kuuse nö üleminekuaja, kus katsusin kontorielus asju koomale tõmmata, et
novembrist täisprofina taas sportida. Tänaseks saan öelda, et see on mul
enamvähem õnnestumas. Tempolangust lähiaeg vast ette ei näe, kuid tunneli lõpus
paistab valgus, mis võib olla ka rong. Seda kirjutades lendan kodu poole oma
üle pika aja esimesest treeninglaagrist, mis ei sisaldanud endas ühtki
“kohustuslikku” võistlust vaid tõesti, lihtsalt ja kompromissitult, palju
trenni. Kodus saan veeta tubli kaks ööd, et seejärel veel neli päeva lähiriike
väisata ja pooleli olevaid tööprojekte lõpetada. Loodan siiralt, et pärast seda
jõuab kätte aeg, kus viimase asjana enne merele minekut ja esimese asjana
merelt tulles ei vaata ma üle telefoni voicemail´i ja emaile vaid hoopis
trennides tehtud video.
Elu on lõputu kaalukausi balansseerimise
kunst. Eelmine, kahe aasta tagusesse aega jääv blogi postitus kiitis takka,
kuidas tol hetkel kõik koos ideaalselt toimis, kuid nüüd oli õige hetk see kaalukauss
taas täiega purjetamisse suunata. Selleks, et mängida, nagu tol sõnastasin,
tuleb nüüd uuesti vähe rohkem eeltööd teha. “Tagasitulek” on olnud päris raske.
Näen, et teha on üksjagu suur hulk tööd ja veidi imestan kuidas ma viimased
kolm hooaega maailma mastaabis nii häid tulemusi olen suutnud hoida. Näib, et Brains
over muscle on päris võimas fenomen. Esimesed kolm “päris” trenninädalat
2020 tsüklis on olnud silmi avardav ja arengukõver ropult järsk. Tunnen endas
sellist purakat (sest nagu teame, siis ilma selleta pole võimalik tulemusi
saavutada 😉), et ei mäletagi. Edasine
toob minu jaoks hulganisti meretunde erinevais maailma paikades, kuid sellega
hoian teid loodetavasti juba taas rohkem kursis.
Igaks juhuks mainin, et siinses postituses
ega üldse selles blogis ei pretendeeri ma tõele, veel vähem absoluutsele tõele.
Räägin kogetust läbi enda emotsionaalse prisma. Tänan väga neid, kes mulle
Eesti maailma purjetamises omal kohal hoidmisel abiks ja toeks on. Üksi ei
teeks selle mitme peaga lohega küll miskit!
Karla
